Kas oled end leidnud vahest tõdemas, et ei teagi, mida Sa tahad. Vajadus toimida efektiivselt nii tööl, kodus kui suhetes, jätab justkui vähe ruumi MINULE. Selles valikute, võimaluste ja ootuste virrvarris on lihtne ennast ära kaotada.

Meil kõigil on erinev taustsüsteem, kust me tuleme – osa meist on õppinud juba pisikesest peale pingutama, iseseisvalt hakkama saama, et teenida vanemate tunnustust. Pidevas tõestamise vajaduses muundume robotiteks, kes töötavad eneselegi märkamatult ennast ohverdavalt pikki tunde, peas keerlemas laused „tuleb edasi pingutada“, „küll ma näitan, et mina suudan“ jne.

Osa meist tuleb jällegi kodust, kus tunnetele ei ole olnud kohta, kus on valitsenud arusaam, et „tuleb olla mõistlik“. Ning kodust kaasa saadud õpetussõnada järgi toimides leiamegi end ühel hetkel tõdemas, et elu käib justkui meie ümber, kuskil mujal. Paraku ainult mõistlikult analüüsides satume veel suuremasse segadusse, tühjusesse, olles justkui „lahtiühendatud“ nii endast kui ümbritsevast.

​

Et jõuda tagasi iseenda juurde, on vaja kasutada oma sisemist jõudu – viha. Leiame palju artikleid sellest, kuidas viha on justkui hävitav energia, tunne, mille peaks ära tühistama, parem veel kui seda üldse mitte tunnistada või tunda.

Gestaltpsühhoteraapias käsitleme me viha aga kui jõudu, mida teadlikult rakendades on võimalik kasutada iseendani jõudmiseks. Vihas peitub vajalik informatsioon ja vägi, mis võimaldab mul ära tunda, et mulle midagi ei meeldi, et keegi on ületanud mu piire, et on aeg öelda „EI“. Samuti annab see mulle jõu öelda „JAH“ nendele asjadele, mis on mulle olulised, ning võidelda oma unistuste eest ka siis, kui teised peavad minu unistusi ebaratsionaalseks.

Viha mitte aktsepteerides me kas keerame selle viha enda sisse enda vastu või proijetseerime selle endast väljaspoole nähes ühiskonda ja teisi tigedate ja kurjadena. Mõlemal juhul anname ära oma jõu, et teha enda elus vajalikke samme rahuldustpakkuvama elu suunas. Tihtilugu järgneb sellele ootus, et teised peaksid tegema midagi, et ma sellest jamast välja saaksin.

Miks me oma viha nii väga kardame? Vihast on saanud justkui Loch Nessi koletis, mis varitseb end sügavas järve põhjas. „Kui ma lõpuks selle koletise välja lasen, siis ma ei tea, mis kõik võib juhtuda“. Enamasti on aga hoopis allasurutud viha see vaikselt vargsi lammutav jõud, mis lõhub nii suhteid kui iseenda tervist.

Oma viha märgates ja tundma õppides saame seda juhtida. Viha-jõu abiga saame end kehtestada ning enda piiride eest seista. Enda piiride ja vajaduste eest seistes kasvab aga meie eneseaustus ning enesetoetus. Enesetoetus võimaldab meil aga teha valikuid rahuldustpakkuvama ning elusama elu suunas.