Internetis surfates leiab mitmeid lehekülgi, mis jagavad näpunäiteid „Kuidas muutuda loovamaks“. Üsna pea hakkavad need soovitused lehekülgedel korduma, vaid järjekorranumber nende ees vahetub: „Loo sobiv keskkond loovuse toetamiseks“, „Mine jalutama“, „Tee midagi, mida varem pole teinud, nt registreeri end mõnele uuele kursusele“, „Tee 30-ringi harjutust, kujutades 1 minuti jooksul võimalikult palju kujutisi olemasolevaid ringe kasutades“, „Kirjuta 100-sõnalisi jutukesi“ jne jne. Mõnelt kodulehelt võib leida neid nõuandeid lausa sada üks! Nii mõnigi neist on kasulik, või vähemasti on lõbus neid kaasa teha.

​Loovus ümbritseb meid tegelikult kõikjal, mitte ainult artistlikes tegevustes või avalikes postitustes. Enamik ettevõtmisi elus nõuab meilt loovust – nii raamatukirjutamine kui oma elus muutuste elluviimine. Loovus annab meie elule tähenduse ning võimaldab rohkem elu nautida. Millal iganes meil on mingi probleem, mis vajab lahendamist, uus projekt, mis eeldab elluviimist, või elumuutus, millega tuleb hakkama saada, me kõik kasutame selleks oma loovust. Pidevalt muutuv elu me ümber eeldab meilt loovaid lahendusi ning kohanemisvõimet nii isiklikus kui tööelus. Loovus võimaldab meil ette kujutada ning luua sellist elu, mida me tahame elada.

​Leidsin end neid mõtteid ja soovitusi lugedes aga küsimast, miks mul on üldse raske leida mõnikord endas seda loovust? Mis on see minu „käsipidur“, mis hoiab mind tagasi nt jagamast avalikult oma mõtteid, postitades neid kasvõi oma FB- või kodulehel? Miks mõnele inimesele on nii keeruline ennast avalikult väljendada ja leida oma loovust, kui samas mõni teine postitab mitu korda päevas iga mõttevälgatuse, mis pähe kargab? Miks osa inimesi elab nagu seiklusfilmis, teiste jaoks kulgevad päevad aga täis rutiini, julgemata isegi unistada?

​„Käsipiduriks“ võivad olla sisendused (mõtted, väärtused, normid jm), mille keskel oleme üles kasvanud ning mis meie käitumist mõjutavad. Gestaltpsühhoteraapias kutsutakse neid introjektideks. Mõnel puhul võivad need olla nii veenvad, et usumegi nende õigsust ega suuda neist mööda vaadata. Sisendite/introjektide najal loome oma sisekõne.

​Minu mittetoetav sisekõne avalike postituste puhul oli nt selline:

„mida Mina ka tean, mida teised juba ei ole kuulnud, et sellest kirjutada“

„selleks, et mingit mõtet või teadmist avalikult jagada, peab olema targem ja suuremate elukogemustega kui Mina“

„Minu avaldatud mõte peab olema geniaalne ja kõigile meeldima“

„keegi on sellest juba kindlasti varem rääkinud/kirjutanud – Minul pole mõtet ju seda uuesti korrata“.

Nagu näha, lähtus minu mittetoetav sisekõne Minust. Kui ma aga pööran tähelepanu toetavale sisekõnele, nagu..

„Kui see mõte/teadmine aitas mind, võib see ka kedagi Teist toetada“

„Ka mitte meeldiv mõte paneb mõtte liikuma. Meeldiv mõte aga annab ka Teistele tuult tiibadesse“

„Kui jagan südamest seda, mida usun, jõuab see nii mõnegi Teise südamesse ning leevendab ehk kellegi üskinduse tunnet“.

..siis ilmneb, et toetav sisekõne lähtub sellest, kuidas minu mõtted saaksid olla kasulikud Teistele. Selline vaatenurk võimaldab mul tõmmata käsipiduri maha ning juhtida oma loovust meelepärasel kiirusel.

Millised on Sinu „käsipidurid“?